Kuidas sõlmida tööpraktika lepingut?

Teatud juhul võtab riik enda kanda osa praktikaga seotud kuludest ja töötukassa vahendatud praktikandi tööle värbamisel võib tööandja hindamisperiood kujuneda tavapärasest kaks korda pikemaks, kirjutab 23. mai Äripäev kuidas-rubriigis. 

Töölepinguline praktika

Töölepingulise praktika puhul riik praktikaga seotud kulusid ei hüvita. Töölepinguseadus eeldab töölepingu olemasolu, kui füüsiline isik teeb teisele tööd, mille tegemist vastavalt asjaoludele võib oodata üksnes tasu eest.

See tähendab, et lubades inimese n-ö kätt harjutama, kui tavapäraselt makstakse samade soorituste eest tasu, võib eeldada ka algaja ootust tasule töölepingu alusel. Kui praktikant ei ole registreeritud töötu (tööotsija) ega kutseõppurina, suhtub seadus praktikasse kui tavapärasesse töösse, mille eest maksab tööandja oma kulude arvel palka. Teiste sõnadega, üldjuhul tuleb praktikandiga sõlmida tööleping ja sellega seotud kulusid riik ei hüvita.

Selline põhimõte kohaldub ka uue töötaja värbamisel, kui enne töölepingu paberil sõnastamist lubatakse töötajal teha proovipäev. Seadus võimaldab sellise ühe päeva töötava isikuga jätta töölepingu kirjaliku vorminõude järgimata, kuid mitte eirata töölepingu olemasolu.

Eelkirjeldatu kehtib ka alaealiste puhul, kusjuures alaealistega töölepingu sõlmimisel kehtivad erinõuded: alaealisega töölepingu sõlmimise eelduseks on seadusliku esindaja nõusolek, 16aastane või noorem töötaja võib teha vaid kergeid töid, koolikohustusega alaealise töö ei tohi võtta enam kui poolt koolivaheajast ja 7–14aastasega töölepingu sõlmimiseks on täiendavalt vajalik ka tööinspektori nõusolek. 

Olenevalt vanusest seab seadus lisapiirangud alaealisele lubatud kergetele töödele. Näiteks kartuleid korjama võib saata 13aastase, kuid mitte noorema. Nooremad võivad töötada vaid kergetel töödelkultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal.

Vabatahtlikkusel põhinev praktika

Ka vabatahtlikkuse alusel toimuva praktika puhul ei hüvita riik praktikaga seotud kulusid. Maksukorralduse seadus määratleb töötamisena töö tegemist töölepingu või võlaõigusliku lepingu alusel, avalikus teenistuses või vabatahtlikkuse alusel tasu saamata.

Lisaks tunneb seadus kahe eesmärgiga praktikat, mille korral on töölepingu seaduse kohaldamine piiratud. Ilmselt on levinud eesmärk kutseõppe raames praktika tegemine (kutseõppurid). 

Samuti esineb eesmärk, milleks on töötule tööks vajalike teadmiste ja oskuste andmine registreeritud töötud, tööotsijad). Kirjeldatud kolmel juhul – vabatahtlikkuse alusel tasuta töö, kutseõppuri praktika ja töötu praktika – on ettevõtte huvi töösoorituse saamise vastu kõrvaline.

Peamine on praktikandi juhendamine eesmärgiga võimaldada talle teadmisi ja kogemusi. Nagu kirjeldatud, eeldatakse töölepingu olemasolu töö puhul, mida tavapäraselt tehakse tasu eest. Seega on tasu oluline töösuhte määramise komponent.Kui ettevõttes soovib vabatahtlikkuse alusel ja vastutasuta, kogemuste ja teadmiste omandamise eesmärgil lühiajaliselt töötada algaja, on soovitatav tasuta praktika eraldi lepinguga fikseerida. Lepingus on oluline esile tuua, et praktika eesmärk on kogemuste ja teadmiste tasuta omandamine, mitte tööülesannete täitmine, töö töötajale sobivuse väljaselgitamine või muu töölepingu sõlmimisele suunatud tegevus. 

Välistamaks võimalust, et algne tasuta praktika eesmärk töösuhte arenedes hägustub, on soovitatav sõlmida selline tasuta praktika leping lühikeseks tähtajaks, mida ei pikendata. Oluline on meeles pidada, et sellise kokkuleppega ei saa kõrvale kalduda suhte tegelikust sisust. Vaidluse korral selle üle, kas tegu oli (hoolimata paberil fikseeritust) siiski töösuhtega, lähtutakse tegelikest asjaoludest ja eeldatakse töölepingu olemasolu.

Praktikaleping kutseõppuri, kooli ja praktikakoha vahel

Kutseõppuri praktika puhul hüvitab riik osaliselt praktikaga seotud kulusid. Kutseõppeasutuse seaduse kohaselt on praktika oluline osa õppest, moodustades töökohapõhise õppevormi puhul kuni kaks kolmandikku õppekava mahust.

Tähele tuleb panna, et kutseõppeasutuste seadus reguleerib õppevorme ja praktikat vaid kutseõppeasutuste ja vastava õigusega rakenduskõrgkoolide kutseõppekavadel. See tähendab, et kutseõppeasutuste seadus ei reguleeri teiste koolide (üli)õpilaste tööd. Üldhariduskooli õpilase või üliõpilase praktika saab toimuda seega töölepingu alusel. Kutseõppuri praktika töökohapõhise õppe korral toimub haridus- ja teadusministri 20. detsembri 2013. aasta määrusega number 39 kinnitatud korra kohaselt praktikalepingu alusel.

Praktikaleping sõlmitakse kooli, õppuri ja töökoha vahel. Lepingu alusel määratakse praktikandile juhendaja nii koolist kui ka töökohast ja makstakse tööülesannete täitmise eest tasu. Selle suurus peab vastama vähemalt töötasu alammäärale. Samuti rakenduvad praktikandile töölepinguseaduses sätestatud töö- ja puhkeaja nõuded ning kehtivad tööandja töötervishoiu- ja tööohutuse nõuded. 

Täpsem töökorraldus lepitakse kokku praktikalepingus. Praktikalepingus võib kokkulepitu järgi kanda kool kuni 50% koolituskoha maksumusest üle tööandja praktikakohapoolsele juhendajale, et maksta talle juhendamistasu.

Kui tööandjal on huvi praktikanti enam motiveerida ja siduda, on lubatud praktikandiga sõlmida lisaks praktikalepingule ka tööleping. Töölepingu olemasolul ei tule praktikalepingus praktikatasu ette näha.

Praktika, mida teeb töötu

Riik hüvitab osaliselt praktikaga seotud kulusid ka juhul, kui ettevõtja võtab praktikale töötu.Tööturuteenuste ja -toetuste seadus reguleerib töötukassa korraldatavat praktikat, mis toimub töötukassa ja ettevõtte vahel sõlmitava halduslepingu alusel. 

Praktika eesmärk on anda töötule tööks vajalikke teadmisi ja oskusi, kuid praktikas osalejatega töölepingut ei sõlmita, töötasu ei maksta ja tööõigusnormid ei kohaldu. Kohaldatakse vaid töötervishoiu ja -ohutuse nõudeid, samuti töölepingu seadusega kehtestatud nõudeid praktikantide tööajale ja selle korraldusele, samuti alaealiste tööle.

Praktikalepingus määratakse praktikantide arv, praktika sisu ja kestus. Muud praktikandi ja tööandja kohustused tulenevad tööturuteenuste ja -toetuste seadusest. Nii peab töötu seaduse kohaselt praktikapäevikut ja esitab selle igal kuul töötukassale.

Praktikapäevikus kirjeldab töötu täidetud tööülesandeid ja tööandja hinnangut tööülesannete täitmise kohta. Tööandja peab töötut juhendama ja esitama töötukassale igal kuul aruande tööpraktikast osavõtjate ja praktikal osaletud päevade kohta.

Praktikandile maksab töötukassa stipendiumi ning hüvitab sõidu- ja majutuskulud. Tööandjale maksab töötukassa aga tööpraktika juhendamise eest tasu. Tööandjale makstav tasu sõltub töötukassale esitatud aruandlusest tööpraktikast osavõtjate ja praktikapäevade kohta ning juhendamistasu päevamäär on kaheksakordne töötasu alamäär tunnis.

Juhendamistasu makstakse töötu tööpraktikal osaletud iga päeva eest esimesel kuul 100% päevamäärast, teisel kuul 75% ning kolmandal ja neljandal kuul 50%. Tööpraktika maksimumpikkus on neli kuud ja seejärel võib praktikandiga sõlmida töölepingu, kui tööandja seda vajalikuks peab.

Tähelepanu väärib, et kui praktikandiga sõlmitakse pärast neljakuulist tööpraktikat tööleping, siis töölepingu seaduse kohaselt rakendub omakorda neljakuuline katseaeg. See annab tööandjale võimaluse töötukassa kaudu värvatud praktikandi võimeid nelja kuu kestel veel kord hinnata.

Autor: Rando Maisvee, Eversheds Ots&Co partner ja vandeadvokaat